Purr

Siiani olen igapäev kodus istunud. See nädal mis nii märkimisväärset juhutnud oleks, ei tea.
Täna käisin Kristiinaga kuskil metsas. Päevitasime. Ma lihtsalt istusin. Ei ole päevitaja tüüpi inimene. Ajasime juttu ja pikapeale avastas ta 2 puuki enda juurest, seega sellega pakkisime asjad kokku ja tema poole, kus ma muidugi sain Wii kätte ja hakkasin Silent Hill : Shattered memories, mängima . Hea oli, arvestades sellega, et seekord ikka märkimisväärselt rahulik olin. Kuigi lolzi sai.
Õhtul koju, sest emal polnud võtmeid ja siis keerasin magama, ärkasin üless, üle kere oli kuum ja suremise tunne oli. Nii pask oli olla.
Nüüd aga sai vedeletud vannis ja palju palju parem olla.

Ootan reedet, et Teda näha saaks juba. Reede pole õnneks kaugel. Ja ma olen väga väga rahul ja õnnelik.

Mingiaeg peaks tegema nädalavahetuse Lauraga, kus me tlnast nahhui tõmbame kuskile ta maakohta. Seal istuda ja vedeleda.



Praegu on aga must do listis oma toa korda saamine mida ma olen koristanud juba ma ei tea, kuu aega vist ?


Ahja, ühte teatud inimest sai eelmine reede nähtud ja siis sai eile ta käest osasi asju küsitud. Nii paska juttu pole ma varem kuulnud. Õigeid otsuseid sai tehtud. Rahul olen.

Kristiina, palun lae TÄNASED pildid üless. Ma ei viitsi taaskord 5 päeva oodata, või rohkem. Kärsitu nagu ma olen.