Hang on

Lihtsalt, mingine kass tuli peale. Kõik hea tuju oli järsult pühitud.
Hinges möllavad endiselt vanad haavad mida aina ja aina lahti kisutakse ja mis rebenevad uute tõdedega.

Nädal edenes armsalt, ilusti, hästi. Kõik oli tore. Hea. Isegi vahepeal oli tunne, et ideaalne.
Elary oli siin, vahepeal käis Laura ka külas. Kõik oligi tore. Juttu oli, hea oli.
Aga siis hakkasid mured üksteise otsa kogunema, mõtted mida põikasin eemale, tulid tagasi ja ma keerasingi vahepeal ära. Ma ei tahtnud seda. See oli viimane asi mida tahtsin.

Temaga on justkui kõik nii... kindel, kodune, hea.
Ta hoolib, mis veel parem, näitab ka seda. Muretseb ja tegutseb.
Poleks eales arvanud tegelikult, et temaga kokku lähen. Või, et üldse midagi nii suurt meie vahel juhtuks. Ma ei kahetse seda. Üldse mitte. Ma olen ülimalt rahul.




Stay tonight, don't leave me to sleep alone.
And wake me up, make me beautiful.






Mnja, praegu ma tõesti ei taha üksi olla. See tundub liiga oeh. Tühi ?
Üldiselt naudin üksindust, aga nüüd kus see koht pole enam nii kodune ja see inimene, kes tekitas sulle kindlustunnet, kadus ka, siis ongi eksinud tunne. Eks homne ilusam tuleb. Me peame vastu pidama.


Uni palun tule ruttu, et saaksin end välja lülitada.
Mõtted välja lülitada.
Kõik välja lülitada.
Ehk peaksin paar päeva inimestest eemale hoidma ?
Miks on mu viha inimeste vastu aina kasvanud?
Miks suudan vaid nii väheseid usaldada?
Miks ei suuda ma enam pisiasjadest rõõmu tunda?

Oeh. Loodame, et see on mingi hetkeline emotsioon.
Bipolaarsus, või midagi sinna kanti.

kuulake, väärt lugu.