pisarad mis mu silmad lõpuks täitsid.

Olen uuest koolist nüüdseks tagasi kodus. Las ma olen aus, mulle väga ei meeldi. Eriti ei meeldi õpetajad, õpilased on okei, aga nad pole minu tuttavad. Tahan tagasi kas sakku või siis mis kõigeparem variant, Tartu. Ma mõtlen seda tõsiselt. Ma pidin koolis pisaraid tagasi hoidma. Ma ei kujutanud ette, et hakkan Tartut ja neid inimesi seal nii igatsema. Ma ei kujutanud ette, et see kogu asi võib mulle hulga pisaraid silmi tuua. Tahan tõesti ära Tallinnast. See koht pole minu jaoks. See on nii võõras, nii suur. Vahel justkui nagu venemaa. No offence.
Homme matemaatika töö, mida ma ei oska. Inkas on ka mingi rõvedus. Ma vihkan seda kooli. Ma tõesti vihkan. Ma lootsin, et saan normaalsesse kooli, kuid lõpetasin vist veel hullemas. See koht tekitab mulle peavalu. Ma ei kuulu kuskile. Mul pole seal tõelist sõpra. Ja mis kõige hullem, mul pole kuskil pingeid maandada. Oleks siis veel nii, et saaksin Allanit näha koolis või peale kooli, tuju läheks koheselt heaks. Aga kahjuks, ei. Ma pean pidevalt pisaraid tagasi hoidma nüüd, peitma seda valu nüüd mis minus on. Peitma oma tundeid teiste eest, vähemalt nii kaua kuni jälle saan näha Allanit või on vaheaeg, või lõpuks saan Tartu kolida. Siis ma oleks lõpp õnnelik. Miski ei suudaks mind siis enam nii maha murda, nagu praegu see olukord.
Otseselt inimestel seal küll midagi viga pole. Aga ma loodan, et taipate, et nad pole minu inimesed. Nad ei ole mu sõbrad. Nad on lihtsalt klassikaaslased. Oeh. Muserdav ja kurb. Pingutan siis vähemalt selle nimel, et saaks Tartu.
Ma vajan Tartut. Ma vajan seda, et elada. Ma vajan seda, et olla õnnelik. See küll tähendab perest eemaldumist, kuid samas.... ma olen juba eemaldunud, mitmeid aastaid tagasi, siis kui kõik isa ja ema tülid hakkasid. Olen sellest ajast peale koguaeg väga iseseisev olnud.
Väike elukoha muutus Tartu, väike koolivahetus Tartu, see oleks- IDEAALNE.
Ma tõesti soovin, et miski mind ei takistaks enam sinna minemast. Ma tõesti ei jaksa muidu enam jätkata. Ma olen peaaegu, et tuhmunud. Hävinud.
Vaja päästmist ja õnne.
Ja ainus koht kus ma õnnelikuna end tunnen, on see koht, kus on mu parimad sõbrad ja see inimene, kes mind kallistab kui olen kurb, kes mind musitab kui olen tujukas, et mind rõõmustada, kes mind suudleb, et näidata, et armastab, ja see kes mind hoiab, kaisutab ja armastab. Allan. Ma tulen varsti. Miski ei saa mind takistada. Mu tahtejõud on suurem, kui mistahes takistus. Mis peab juhtuma, see peab juhtuma. Järlikult Tartu kolimine, peab juhtuma!
Tean, et mu jutt on kõlanud väga haledana ja kõike veel, kuid tõesti, see on minu jaoks raske. Väga raske. Mõelge ise kui lähete uute kooli kus teil pole sõpru ja kus peale kooli, teil pole ka sõpru kellega olla. Või kui on, siis nad on justkui lihtsalt sõbrad. Üksik võimis? Masendav?Kurb? Depressiivne?
Jah, tunnistan, mul on sügavam depressioon.
Kõik.
Päev 2.
Hoia end tugevana, pane raha kõrvale, küll Sa hakkama saad soovidega. Miski ei saa Sind takistada. Enam mitte.
See pilt tähendab seda, et parim on alles veel ees, ehk, minu elus kõige paremad hetked tulevad alles, ja ma väga loodan, et see aasta ja juba, et see suvi toimub mu elus suurem muutus.