Praegu hakkasin mõtlema oma elu üle. Ma pole varem olnud nii rahul oma kooliga, oma elupaigaga või oma sõpradega. Eks nüüd olegi näha, kes on päris sõber ja kes pole nii usaldusväärne.
Ma ei igatse tagasi sakku. Mitte mingil juhul. Kõik seal oli puhas võlts. Mingi näitlemine. Mäng.
Jah, muidugi. Te olete mind juba ammu unustanud. Arvake mida? Ma teid ka. Ma ei võta teid oma tulevikku enam kaasa. Hüvasti minevik.
Ma ei tule tagasi. Nii öelda vana mina, see kes sakus elas, on surnud.
Ja ta ei tule tagasi.
Olen väga rahul, et mul on poisiks Allan. Et olen oma elu jooksul teinud lõpuks õigeid otsuseid ja saan oma elu taaskord elustama hakata. Olin justkui suremas.
Ega seal seda keegi ju tähele ei pannudki. Et selle naeratuse taga võib olla meeletult valu ja pisaraid. Mis veel hullem. Põhjus ise seisnes seal.
Olen õnnelik. Lõpuks. Ja ausalt. Tunnen end taaskord värske ja puhtana.
Olgugi et raskusi on ka siin. Vähemalt pole need võltsi täis, nagu oli seal.
Ausalt.
Mu uus klass siin on vapustav. Absoluutselt KÕIK hoiavad mind. Mitte keegi ei tule huiama. Või vinguma, või taga rääkima või üleüldse nuga selga lööma.
Kaotasin tänu nendele inimestele seal ka osalise usalduse inimeste vastu.
Tunnen, et nüüd hakkan paranema.
Hüvasti, Saku.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment