Miks igakord, kui näen, et minuga rääkima tuled, hakkab mu süda nõnda taguma?
Miks sinu häält kuuldes hakkab kehas imelik tunne?
Lihtsalt loodan sind näha, sinuga juttu ajada ja naerda. Muud ma ei vaja.
Sa oled mulle koguaeg toeks olnud.
Mind küll mõnitanud ja mu kallal mölisenud. Kuid mul on pohhuj, see oled Sina.
Ma ei oota midagi suurt. Naudin hetke.
Oled tõeline sõber. Jah, tean, see eespool olev asi, see on nõnda imal ja naljakas, aga nii ma tunnen, kuid lihtsalt lasen sõnadel minna tinditrükki. Ma ei oota midagi. Jää selliseks nagu sa tahad olla, ja palun, ära keera mulle selga.
Sain jälle kõrva venitatud, aga ma ei saa näidata, sest mul arvut veits perses, ja ei lase pilte telefonist arvuti laadida. kahtlane...
Ma olen põhimõtteliselt kolme päeva peale maganud kokku 12 h. Mulle meeldib. Sain vähemalt midagi tehtud.
Ohja, õues on ka soojemaks läinud. Omnom.
3 nädalat võiks möödas olla vnii, saaks raha, saaks sõita, saaks rahu.
Lolz, ma.
No comments:
Post a Comment