Snowball

Ma tõesti soovin, et ma poleks nii paganama laisk. Tänane füüsika töö läks üsna okeilt. Praegu üritan end matat tegema panna ja vist võtan ühe kohvi ka. Jap, kuulan Never shout never ja siis hakkan matat tegema. Minu 30smt pilet on olemas ja mul heameel (:

Hetkel lugesin läbi Kerli uue postituse. Pani mõtlema, kuid ma olen alati eluga nii käitunud, et materjaalsed asjad jääks madalamalekohale, kui vaimsed. Teada on, et me ei saa rahata, koduta ja söömata, kuid me ei saaks elus-ees hakkama sõpradeta, pereta ja kallite inimesteta. See on kindel. Ma paneks ka teid mõtlema, kui tähtis on tegelikult teile see mida te kannate või palju see maksab. Või kuidas seda kõige kiiremini saada..
Ehk polegi see nii oluline. Võta aega, ja parem mine selle raha eest sõprade juurde, kes ei ela sinuga ühes linnas.
Näed kalleid inimesi ja süda on soojem ja ise õnnelikum.
Üldse mõeldakse nii palju praegu materjaalsetele asjadele, et see ajab mul südame pahaks. Võibolla olengi seepärast jätnud nii paljud interneti saidid, mida kasutanud, hooletusse. Seal oli liiga palju seda välist värki. Liiga palju suruti välise ilu peale. Liiga palju kõige hulluse peale.

Üks asi veel, millest kindlasti rääkida tahan.
On sul vahel tunne, et oled allakäinud, läbikukkunud?
Kuuled end hädaldamas, vingumas, nurumas ja ka mõtlemas enesetapu mõtteid?
Kas sa oled selle nimel midagi teinud, et oma elu paremaks teha? Kas sa oled mõelnud, et :'' kurat ma vingun, tegutsema pean, kui tahan, et mu elu oleks elamist väärt ja see minu jaoks ilusam oleks.''
Kui ei, siis ära vingu ka. Kui sa ei saa hakkama, siis on see su oma viga. Mõtled asjad hullemaks kui nad on. Meile on antud koorem mida kandma peame. Me peame tegutsema oma enda tuleviku nimel. Mitte ainult ulguma ja vinguma. Jah, me kõik vahel korra murdume, kuid me ei anna alla. Kunagi ei tohi alla anda, eriti kui see mõjutab su tulevikku.Mis elu see oleks, kui me mitte midagi tegema ei peaks. Kõik oleks meeletult lihtne ja kerge? See poleks elu, sest meil polekski mitte millegi nimel pingutada. Inimesed peavad tööd tegema. See on nii olnud ajast aega. Ja kui meie praegu vingume, et meie elu on hetkel raske, siis mõelgem uuesti. Meil on kodu, meil on söök, meil on põhimõtteliselt kõik mida vajame.
Aga kunagi, kunagi olid pidevalt pidevalt suurimad sõjad olid epideemiad, katkud, õnnetused. Mitte, et neid praegu poleks, kuid enam, vähemalt hetkel, on meil kindel kodu ja tervis olemas, kui seda hoida. Kunagi pidi elu nimel võitlema,leidma toitu, küttima, kasvatama. Praegu selleks, spetsiaalsed inimesed, kes meie eest kütivad või siis spetsiaalsed kasvandused toidu jaoks.
Pagan küll, mida kuratit me siis vingume? Kool raske- jah, on. Polegi keegi kunagi öelnud, et see kerge peaks tulema. Kuid pingutame siis selle 12 aastat ära ja kes tahab, siis veel rohkemgi/vähemgi. Elu raske- Ei, see sõltub ainult sellest, kui raskeks sa enda jaoks selle teed. Sina oled oma elutee rajaja ja kui sa kaldud valesti, siis proovi õigel ajal uuesti õigele rajale saada. Vingumine ja halamine ei aita mitte kunagi.