Lights out

Pange see lugu käima. Pange silmad kinni ja mõelge, kas olete oma praeguse eluga rahul. Kui ei, siis mis teid häirib, vaevab?
Mis teeb teie südame raskeks? Kas leiate millegi nimel pingutada?
Kui ei, leidke. Olgu see kasvõi sõbrad, armastatu, meeldiv inimene, kasvõi koduloom. Keegi, kelle nimel elad, keegi kes teeb su päeva veidikenegi teistsuguseks ja paneb kasvõi korra su suu naeratama. Keegi keda tunned, et ta hoolib sinust ja vajab su olemasolekut.
Me ei saa selles maailmas olla mõttega, et keegi ei hooli meist, keegi ei taha meid aidata ja keegi ei armasta meid. Alati on keegi. Lihstalt kui palju sa seda endale ise tunnistad, see on juba sinu enda asi.

Ma olen kukkunud. Sügavale kuristikku. Minu lapsepõlv on läbi, mis ole peaaegu, et eksisteerimatu.
Olen näinud palju, tundnud palju. Mind on murtud, lõhutud, kiusatud, pekstud, öeldud kõige valusamaid asju. Aga siiski elan. Siiski üritan veel pingutada.
Siiski vaatan, et ei veaks alt oma sõpru, nii palju kui neid ka on. Mu elu pole ideaalne, see on kaugel sellest. Iga kuu, iga päev vaevab mind sügav depressioon, mida teistele ei näita välja. Mängin, et olen tugev, julge ja, et mulle on raske haiget teha. Kui ma oma maski usun, siis tõesti, olen tugev, julge ja mind on raske murda, kuid kui ma võtan maski eest ja näitan oma tõelist olemust, mis on hingelt õrn ja purustatav. Justkui õrn lind, vajab vabadust ja tiibu, et lennata. Vahel lasin end näha inimestel, kes olen tegelikult.
Sain haiget, murti, löödi nuga selga.
Mask ette. Kõik.
Ja vähesed on mind pisarates näinud või kuulnud. Vähesed on näinud seda tõelist mind. Vähesed on suutnud mind avada ja minust aru saada ja mind mõista, seepärast ma ei leia ega ei viitsi enam avada end, kui pole mõttet, kõik ei mõista, ei saagi mõista. Nad pole läbi elanud, seda, mida olen mina.
See, et kirjutan, et oli tore päev jne, siis mul tõesti oli tore päev, naudin neid aegu, kus mul on tore, sest seda juhtub harva. Teada, et iga öö, istun kolmeni, neljani üleval, sest isegi unerohud ei aita mind magama ja ei suuda mu mõtteid blokeerida. Keset ööd hingeldamised, iiveldushood ja pearinglused on saanud igapäevasemaks. Kui arvate, et olen korras, siis eksite.

Ma lihtsalt tahan oma elu korda saada, maksku mis maksab. Ja ma tahan aidata ka teisi, sest tegelikult, kõik vajavad abi, ise asi, kas nad tunnistavad seda, kas nad tahavad seda.
Tuge on kõigil vaja, sest muidu me lõpetaks oma elu.




Tead, et tahan olla su jaoks olemas? Et sulle tõestada, et olen teistsugune. Et sulle näidata, et ma TÕESTI hoolin. Kas sa tahad seda? Kas sa võtad mind tõsiselt? Kas TEIE võtate mind tõsiselt?
Kas te mõistate mind ? Kas tahate mõista?

Miljoneid küsimusi.
Üks on see, mida tahan sinult näost näkku küsida. Valmistu.
Siit ma tulen.
Ja nüüd, ei takista mind ei miski. Ei hirmud, ei valud, ei vaevad.