Narcotic

Jah, pask tuju. Tore jah.
Ausalt, ma ei taha praegu mitte kellegagi rääkida. MITTEKELLEGAGI.
Lihtsalt... hullem väsimus on peal kõigest pasast.
Kõik vinguvad su kallal, umbes, et miks siuke ja too oled ja miks sa seda ja teist ei tee. Siis teevad endale lolli näo pähe kui üritad neile midagi selgeks teha. Nii närvi ajab. Ausalt.
Hing on täis ja pulbitseb viha ja muud jama millest ma ei viitsi rääkida.
Lihtsalt, võin päevade otsa midagi teiste jaoks teha, aga midagi vastu ei saa. Kõik ajavad, kui jama nende elu on, ise pole elu näinudki.
A, kõige lahedam on see, et väidetavalt sureme me kõik 21. mai kell kuus ära. Seega, why the FUCK ma käin koolis? Miks jama pärast siis seda kõike. Ah suva. See ka mingi nali.
Ühesõnaga, saadan teid sinna ja sinna te tänamatud värdjad. Ausalt. Ma liigutan, möllan, tegutsen ja pingutan nii palju kui suudan, aga teil on ikka midagi möliseda? Tra, tulge elama minu elu. Tulge fucking ise minu probleemidega tegelema. Pohhuj. Te ei tea, kui pole ise seda läbi elanud, seega pange oma suu kinni.



Oeh, sai end välja elatud.
Pea käib ringi ja maailm on udune. Ausalt.
Kergelt tunnen, kuidas pisarad ründavad mu silmi ja tahavad välja voolata, kuidas kurgus on valus tunne, ja südame olemas olek on veel hullemini tunda.


Pole mulle vaja tunnete jama, pole mulle vaja tundeid, pole mulle vaja midagi.