Mistake?

Ma ei viitsi kellegagi rääkida. Ei viitsi suhelda. Olen omadega metsas. Ja kui mõni inimene peaks oma jutuga veel mind masendama, siis tõesti, ma sõiman tal näo täis. Mul endalgi raske ja kui ta tuleb mu kallal veel vinguma ja mölisema, siis, ausalt, mine ära, jäta mind rahule, ja ära kunagi tagasi tule.

Oli aeg, kus kõik oli veel ilus, tõeline ja muretu. Aeg kus olin lihtsalt noor, ja ainukesed mured olid, et kuna suuremaks kasvan ja rohkem õiguseid oleks. 

Well, oleks võinud nautida seda nooruse aega, sest vanem olemine on puhas jama. Pidevalt on mured, kui end kätte ei võta. Mingid suhteprobleemid, meeldimised, kool, töö, kodu ja nõnda edasi.

Ma ei taha kuulda mitte mingit mõttetut möla enam. Mingid hingetut ja lihtsalt südametut hellitamist, mis ei tule südamest.

Ma ei viitsi kuulata mingit mõttetut jama, mis pole aus ja pole tõeline. 

Ma tahan oma elu nautida ja tõesti, ma pingutan, et siit läbi saada.

Praegu tahan, et koolis saaks asjad korda ja, et saaksin rahulikult elu nautida ja lõbutseda.

Suve igatsen, just seda vabadust, mis suvi pakub.

Kavatsen möllata, pidutseda, puhata, naerda ja sõpradega olla!

Praegu suhetest ei mõtle, ei julge ka mõelda. Hind on katki ja valus on. Ei taha enam rohkem haiget saada. Pasa otsa tuleb ainult pask. Tõesti, kas on olemas sellist suhet, kus inimesed teavad, mis tunne on haiget saada ja ei taha seda teisele teha. Kus on õpitud, kus on mõlemad olnud nii katki?

Tahan VABADUST. 

Tahan naeru, tahan pidu, tahan sooja, tahan headust, tahan seda mõnusat tunnet. Oehh...